Igatsus maaelu järele

 unistus rahust, rohelusest ja ehtsast elust

Viimasel ajal olen üha enam tundnud sügavat igatsust maaelu järele. Selle kiire ja lärmaka linnakära keskel, kus kõik on pidevas liikumises ja melus, tekib justkui tühjus, igatsus vaikuse, rahu ja looduse järele. Ma unistan hommikutest, kus ärkan linnulaulu peale, mitte autode müra või tuhandete sammude kõla all.

Maal on kõik kuidagi ehtne ja siiras. Seal on ruumi oma mõtetele, võimalus kasvatada midagi päriselt oma kätega. Ma unistan oma väikesest aiast, kus kasvavad värsked tomatid, magusad maasikad ja lõhnavad ürdid, mida korjata otse päikesesoojust täis peenrast. Seda kõike sai tehtud enne linna kolimist. Linnas olles  tajud ning tunned, et see linnaelu pole ikka see mis ta olla võiks, kui sa oled ikkagi maal elanud ja maal olnud siis linnaelu on ikka liiast..

Maaelu pakub seda, mida linnas ei saa: tõelist ühendust loodusega ja sügavat rahu. Seal on aega kuulata linnulaulu, tunda õhtu jahedust ning nautida päikeseloojangut ilma katkestusteta. See on koht, kus hing saab puhata ja mõtted selgineda.

Kuigi linn pakub mugavusi ja põnevust, on see tihti täis stressi, kiirustamist ja võõrandumist. Minu süda kutsub mind tagasi maale,  sinna, kus elu voolab oma loomulikus rütmis ja kus saab luua midagi kestvat ja tõelist.

Unistan päevast, mil saan jätta maha linnakära ning alustada elu, mis on täisväärtuslikum. Kus saan jagada oma rõõmu looduse imepärasest ilust ja kasvatada mitte ainult taimi, vaid ka enda hinge.